Peeter Pihel Paris des Chefs’il, Ferran Adria Madrid Fusionil
Tekst: Aivar Hanson
Pildid: Lauri Laan, Paris des Chefs ja Madrid Fusion
Kui jaanuar 2009 jäi meelde sellega, et esimest korda pääses meie kokk Vladislav Djatšuk võistlema maailma parimatega, siis jaanuar 2011 jääb meelde sellega, et esimest korda pääses meie kokk Peeter Pihel oma teadmisi jagama suurele rahvusvahelisele lavale.
Paris des Chefs on jõudsalt populaarsust koguv üritus, mis viiakse läbi suure sisustusmessi raames. Iga kutse saanud kokk peab omakorda kaasa kutsuma ühe kunsti-inimese ning koostöös tuleb 40 minuti jooksul valmistada üks toit. Teema on kõigile üks,(sellel aastal „Nähtav ja nähtamatu”, lahendused on muidugi väga erinevad.
Peetri ühine esinemine koos ehtekunstnik Kadri Mälguga tõi esile Pädaste müstilise poole läbi mõisast hotelliks restaureerimise loo. Kadri ehted (ühte nendest võib näha Peetri kokakuuel) on loodud väga tugeva isikupäraga. Need kiirgavad müstilisust ja ürgsust. Paljud kindlasti ei tea, et Kadri ehetenäitus toimus mõisas veel siis, kui peahoone oli varemeis. Ning kunstihuvilistele pakuti tookord ka näituse teemast inspireeritud sööki. Peetri ja Kadri koostöö võeti publiku poolt väga hästi vastu ning see eristus teistest esitlustest omajagu.
Väga eristuva etteastega sai hakkama ka Madrid Fusionil maailma 20 kõige mõjukama koka hulka valitud Yosihiro Narisawa koos Takanori Nakamuraga. Viimane on pühendunud iidse teejoomise tseremoonia aushoidmisele. Peale viimase demonstreerimist läks kokk veelgi rohkem iidsemaks ja ajas tagasi (või siis hoopis suure sammu ajas edasi) ning valmistas maamullast suppi (pildil väikestes anumates) ning puupurust küpsiseid. Mõlemad olid kusjuures väga maitsvad.
Peetri toidul oli ka alapealkiri: Veri ei maga kunagi. Peateemaga haakub see niimoodi, et vere tähendus on inimese jaoks kahesugune. Kui verd ei ole näha, siis kujutab inimene seda ette elu sümboli ja edasiviijana. Kui aga veri on nähtav, kogeb inimene pigem õõvastust.
Toit ise oli heinasuitsune verekreem sütel küpsetatud köögiviljadega. Verekreemi esiisa on verikäkk. Peeter on andnud sellele pisut teistsuguse koostise ning tekstuuri.
Maitselt meenutab see verikäkki üksjagu. Suurt hitti toidutaldrikutel sellest kindlasti ei tule, aga on väga hea näide, et vaid fantaasia võib seada koka loomingule piirid.
See, et maailma üks esikokkasid Ferran Adria oli Madrid Fusion’il, ei ole mingi uudis. Ta on seal alati olnud, aga seekord oli tema roll sootuks teistsugune ning küllap see oli üks põhjuseid, miks muidu masu märki kandvale üritusele tuli ajakirjanikke kokku rohkem, kui ei iial varem.
Kõigile huvilistele on teada, et pika-ajaline restoran number üks maailmas - El Bulli - sulgeb pärast käesolevat hooaega uksed. Ajutiselt või lõplikult? Mis saab peakokast edasi? Need ja paljud teised küsimused vajasid vastuseid. Ning kuni neid ei olnud, liikusid ringi igasugused kuulujutud.
Nüüd on kõik selge. Juba mõnda aega on Ferran Adria pidanud oma tööd rohkem loomiseks, kui kokkamiseks. Lõpuks hakkas viimane esimest lausa takistama. Nii sulgebki restoran mõneks ajaks uksed ning asendub loomekeskusega. Kuigi looming ei pruugi olla seotud ainult söögi ning joogiga, lähevad kõik El Bulli võtmetöötajad keskusse üle.
Möödunud aasta tuulutas restoranivaldkonda põhjalikult. Fine dining ei ole enam suunanäitaja, vaid üha rohkem tupikutee. Inimesed söövad väljas järjest rohkem ning kulutavad igale üksikule söögikorrale järjest vähem.
Rohkem raha ollakse nõus välja käima vaid unikaalsete elamuste eest. Nüüd neid võimalusi otsitakse. Igaüks teeb seda omal moel.
Näiteks: jällegi maailma 20 kõige mõjukama koka hulka valitud Juan Mari Arzak serveerib oma toite pilte ja filmi näitavatelt taldrikutelt (pildil). Samal ajal, kui inimene sööb, mängib taldrik maha taustafilmi selle kohta, mis taldrikul on serveeritud.
EELMINE LEHEKÜLG
EELMINE LUGU


