Komeedis nägin ma Eestimaad

Oli üks Tallinna kohvik, mis on siiani teistele etalon. Sellest teatakse ainult head, kuid on üks häda. Seda kohvikut, nimega Kultas, ei ole ammu enam. Mida sellest kohvikust siis head mäletatakse?  See oli tore koht, kus kõigile meeldis käia, seepärast oli see alati rahvast tulvil. Seal kees niisugune elu, millist ei ole hiljem olnud üheski teises söögikohas.

Komeet (kummaline nimi kohviku jaoks, kas pole?) ei ole Kultas. Samamoodi ei ole mõtet võrrelda elu tänapäeva Eestis Kultase-aegse Eestiga. Aga ka siin on elav. Nii elav kui olla saab. Sest vaba lauda tuleb tihti oodata järjekorras.

Mis on siin eriliselt hea? Päris ausalt öeldes, mitte miski! Mida on siin laiduväärset? Samuti ei tule ette! Järelikult ei vääri see koht siis üldse tähelepanu? Kaugel sellest!  Paistab, et Tallinnas on jälle üks kohvik, kus kõigile meeldib. Alates vanusest, kus veel jalad ei kanna ja lõpetades nendega, kes juba käivad järjest vähem. Just need viimased valivad eriti, kuhu oma sammud seavad.

Komeeti teatakse, kui Anni Arro kohvikut. Annit ennast (pildil) kohtabki kohvikus päris sagedasti. Kui teda peaks iseloomustama ühe sõnaga, siis oleks vist kõige kohasem sõna... loomulik!

Hopsti! Komeedi edu kogu saladuse saab ka edasi anda sellesama üheainsa sõnaga.
Kogu ülejäänud personal on alati loomulik. Olgu Anni majas või mitte. Kohviku sisustus ei ole midagi erilist, aga on loomulik. Ja nii edasi.

Igat uut toidukohta hakatakse tänapäeval planeerima kontseptsioonist. Kui valmis saab ja uksest sisse astud, vaatabki vastu kontseptsioon... Komeedil pigem  puudub kontseptsioon. Ja jumal tänatud!

Kui olen ära söönud pildil oleva toiduportsioni, teen kiiresti kindla otsuse: minule meeldib siin kah! Ja tulen siia õige pea tagasi... Menüü ei ole küll pikk, aga kõik portsionid on mittetänapäevalikult suured. Ühe toiduga on lõuna söödud. Kõige äraproovimiseks tuleb siin käia ikka väga mitu korda.

Aga siis sulen silmad ja kujutan ette, et mind on kutsutud testile. Ümberringi ei ole ühtegi külastajat. See koht ei ole veel avatud, aga plaanis on. Ja siin hakatakse pakkuma niisugust toitu. Mis oleks minu arvamus?

Ausalt, mina oleksin soovitanud kasutada olemasolevat raha otstarbekamalt. Millekski muuks, kui selle kohviku tegemiseks. Oleksin ka Anni Arrole öelnud sedasama. Hea, et ta ei küsinud.

Praegu on söögiastustel väga karm aeg. Eestlane on alati teinud ise kodus väga head sööki. Väljas söömiseks pevad põhjus ja soov olema palju suuremad, kui keskmisel eurooplasel. Söögikoha pidamine ei ole enam äri, vaid on elustiil. Ja oma stiil on oma stiil. Selle kohta teistelt nõu ei pärita, sest siis ei ole ta enam oma.

Kohvik Komeet on inimestest tulvil. Siin saab maitsta ja näha praegust Eestimaad kõige ehedamal kujul. Sisse astudes ei vaata vastu kontseptsioon ning menüü ei reeda äriplaani. Aga selle loomulikkuse nautimiseks tuleb iseendal olla samuti loomulik. Muidu kontseptsioon ei tööta.