Helsingi restoranid taas Tallinnas

Sellest on juba pisut üle kahe aasta, kui Helsingi restoranid viimati Tallinnas külas käisid. Kümnekesi korraga! Sellest õppisime, et niisuguse suurvisiidi jaoks on Tallinn liiga väike linn. Seekord oli külalisi kolm ning nad tulid ühekaupa, mitte samal ajal.

Esimene oli restoran Aino, kelle menüüd oli Kaerajaanis võimalik maitsta peaaegu kuu aega. Aino peakokk Ali Suviala (pildil) on Soomes tuntud väga hea kohaliku õlle asjatundjana. Nende Soome õllede üle, mis leiavad tee Aino joogikaardile, võivad tootjad tõsiselt uhked olla. See tähendab kuulumist Soome parimate hulka.

Ei hakanud Aino Tallinnaski veiniga jändama vaid kõikide toitude kõrvale soovitati erinevaid Saku õllesid. Joogid sobisid söökidega nii hästi, et järgmiste Soome restoranide külalismenüüde joogisoovitustega otsustati esitada veinidele väljakutse. Kumb sobib iga söögi juurde paremini - õlu või vein?

Aino menüü toitudest sobis soovitatud õllega (Saku Porteriga) kõige paremini magustoit! Datlikook ning veiniklaasist serveeritud õlu moodustasid ideaalse paari. Dessertveinid oma tohutu magususega ei olegi alati magustoidule kõige paremad kaaslased.

Ei teagi, et varem oleks meie restoranides toidu kõrvale õlut serveeritud belgiapäraselt. See tähendab, et mitte pooleliitristest klaasist või terve pudeli kaupa, vaid väiksema kogusega. Igatahes väärtustab niisugune õlle pakkumine seda jooki igati ning paljud juba paadunud veinisõbrad „avastavad”, et õllel võivad teinekord veini ees omad eelisedki olla.

Järgmine külaline restoran Juuri ei ole Tallinnas varem käinud. Lihtsalt pole aega olnud. Möödunud aastal Aasta Restoraniks valitud Juuril on oma kodulinnas iga päev käed tööd täis sõna otseses mõttes. Masu ei tähenda seda, et raha üldse ei kulutata, vaid kulutatakse hoolikalt valides. Masu ajal on ühed restoranid tühjemad, kui iial varem, mõnedes aga käib inimesi pigem rohkem, kui kunagi varem. Juuri on kindlalt nende viimaste hulgas.

Samamoodi on Tallinnas restoran Sfäär. Kokku sai seega väga õige paar - Toomas Lääts ja Perttu Paulasto vaimustusid üksteise tegemistest kohe. Kuigi välimuselt on kaks restorani väga erinevad, on neil sisuliselt palju ühist. Sfääri külastajad võtsid Juuri sapased (soomepärased tapased) kohe omaks ning sõid kiires üksmeeles ära kõik, mis Soomest oli kohale toodud.

Siin on kandidaat kõige isuäratavamaks taldrikuks, mida Tallinnas iial on pakutud. Kolm toitu, igaüks meistriteos omaette. Kõige ees kõige eksootilisem- põhjapõdra süda jõhvika tarrendiga. Tagapool vaevunähtav aga imemaitsev külmsuitsuhaugi tartar. Ning lõpuks maapirni puding seenelaastuga.

Iga toidu juurde oli valitud üks vein ja üks õlu. Sfäär on tuntud oma hea veinivaliku poolest. Ja veinipool võttis võistlust väga tõsiselt, vastast üldse mitte alahinnates. Kõlama jäi huvitav mõte: „Sobiva veini leiab iga toidu juurde, õlle jaoks on aga õigem toit spetsiaalselt  valmistada”.  Kuigi mitte ükski Juuri kolmest toidust polnud tehtud õllele mõeldes, ei jäänud õlu veinile alla. Lõpuskoor oli siiski 2-1 veini kasuks.

Kolmas hiljuti Tallinnat väisanud Helsingi restoran oli Luomo. „Helsingi ime”, sest mitte ükski restoran ei ole Põhjamaades saanud nii kiiresti pärast avamist Michelini tähte, kui nemad. Nad asuvad Vironkatul ehk Eesti tänaval. Loomulikult tuli niisugune restoran kutsuda Tallinnasse ennast näitama.

See pilt näitab väga hästi, miks kokad üpris meelsasti külalismenüüsid ette võtavad. Ühelt poolt on see suur vastutus, sest võõras köögis sama hästi toitu teha kui oma köögis on suur väljakutse. Teiselt poolt on köögis siis, kui seal on võõrad kolleegid, muuhulgas alati ka päris lõbus.

Jouni Toivanen Luomost on võõrustajate auks ette pannud Ö põlle ning muidugi on Ö peakokal Dmitri Fomenkol selle üle ainult hea meel.

Luomo tuli Ö-sse päris pika menüüga. Michelini tähega restoranis on söömine alati elamus. Ühe osa sellest elamusest võib saavutada ka päris lihtsate vahenditega. Oksake okaspuud, kuiv jää ning leige vesi panevad üle kogu restorani levima männimetsa aroomid. Kõik restoranielamused ei pruugi olla maitseelamused.

Aga ka maitseid oli Luomo menüüs palju ja ahvatlevaid. Kaheksa toitu, kaheks õlut ja kaheksa veini. Mida peenemaks maitsed lähevad, seda vähem on brutaalsel õllel võimalust lüüa peeneid veine.

Esialgu tundus, et õlled ei saa siit punktigi. Aga jälle - kui oli kord magustoitude käes, tõid Saku uusim õlu Dubliner ja vana teenekas Porter oma punktid koju.